2. fotolugu. Autor Ott-Joosep Lusik
Terve selle talve luges meie pere õues nurmkanu.
Peale jõule siginesid meie linnusöögimaja alla seitse nurmkana. Kord käisid
nad varahommikul ja vahest hilja õhtul. Ikka selleks, et mõni terake hinge alla saada. Sel ajal
kui kanad söömas olid, ei lubatud õue koera ega kassi.
Enne kevadet sai ühe kanakese tiib viga nii et ta liikus teistele järele
jalgsi. Kasse on meie külas palju ja see linnuke kevadeni ilmselt ei
elanudki. Lume sulamise ajaks jäi järele kuus kana.
Tore oli igal talvehommikul aknast välja piiluda ja uurida, kas saab
nurmkanu lugeda.







